Nullperiood.
On aegu, mil pintsel seisab paigal. Värvid on olemas, lõuend ootab, aga inspiratsiooni justkui ei ole. Varem pidasin seda läbikukkumiseks. Tundus, et kui ma ei loo, siis olen loomingust eemaldunud.
Aja jooksul olen mõistnud, et see ei ole päris nii.
Nullperiood ei tähenda, et inspiratsioon oleks kadunud. See on vaikne aeg, mil mõtted settivad. Silmad märkavad rohkem, süda kogub kogemusi ja hing puhkab. Kõik see, mida ma sel hetkel ei maali, talletub kuhugi sügavamale.
Vahel sünnivad kõige olulisemad ideed just siis, kui ma ei püüagi neid leida. Jalutuskäik looduses, üks juhuslik vestlus, valgus aknalaual või lihtsalt vaikus võivad anda rohkem kui tundide kaupa lõuendi ees istumine.
Ma usun, et loomingul on oma rütm. Nagu loodusel on aastaajad, on ka kunstnikul oma kevad, suvi, sügis ja talv. Ükski neist ei ole teisest tähtsam. Igal perioodil on oma eesmärk.
Kui inspiratsiooni ei ole, ei sunni ma ennast looma. Ma lasen sellel vaikusel olla. Sest just sellest näilisest tühjusest hakkab tasapisi kasvama järgmine mõte, järgmine värv ja järgmine maal.
Täna tean, et nullperiood ei ole loomingu lõpp. See on koht, kust uus looming alguse saab.